Sügis hakkas kakskümmend kuus minutit enne seda kui ma esimest korda mitme kuu jooksul panin selga pikkade varrukate ja kõrge kraega särgi. Õues on 14 kraadi. Eile oli 20.

Hommikusöögiks tegin endale kukeseene omletti. Eile käisime seenel – keegi meist polnud korraga nii palju kukekaid varem näinud. Metsa all siis, tähendab. Turuletil on ikka rohkem vahel, aga metsa all. Veel juurte-niidistikega maa sees. Kõige parem mets on see mets, kus saab rajatult ringi tuiata. Pehme sambla peal kõndida. Arutasime, kui väga tahaks kõigepealt jalanõud ära võtta, et varbad samblasse suruda, ja siis üldse juba paljaks ja ülepeakaela samblasse sukelduda. Aga inimesena on sellised asjad mõttes alati paremad kui teostuses. Oleks soojem olnud, siis ehk veel, aga muidu oled pärast niiske ja sodine ja külmetad ja… Vaatasime hoopis koera, tema püherdas meie eest. Viskas tillukesele kuusepuule otse selili peale ja nühkis. Ju siis oksad sügasid hästi. Pärast käisime ujumas ka. Kui maa peal on inimesena tüütu püherdada, siis vees seda mure pole.

See oli suve viimane päev. Nüüd on juba sügise esimene päev. Võinoh, nüüd on juba sügise teine päev. Sügise esimene päev oli igatahes päris kindlasti ja päriselt sügise esimene päev. Õhk oli täitsa uus võrreldes suve viimase päevaga. Käisin õhtul poes ja üle linna oli tunda, et inimesed on hakanud kütma. Mina veel pole, aga kogu suve praokil olnud aknad panin korralikult kinni küll. Ja ei tilbenda enam kodus paljalt ringi, sest külm hakkaks. Vähemalt sokid peavad jalas olema. Sel nädalal tuleb ilmselt ka minul esimest korda kütta. Aga see on mõnus, eriti esialgu, kui ei pea võitlema pakasega, vaid lihtsalt natuke sooja tuppa tooma. Talvel on tüütu. Kütad hommikul ja õhtul ja ikka on 17 kraadi. Õnneks ma olen jaheda toaga harjunud. Mu ema ei salli palavat ja hoiab kogu aeg aknaid lahti. Talvel ka. Käsib mul istekohta vahetada, et tuul peale ei puhuks, aga akent ikka kinni ei pane. Tegelikult eks see ole hea ka. Värske õhk. Ma üldse ei talu umbsust. Tema ka mitte, ilmselgelt.

Nüüd on juba kolm päeva möödas sügise algusest. Mul oli vahepeal vaja teisi asju teha, okei. Lugeda raamatuid näiteks. Trennis käia! Ahju kütta veel mitte, päeval on 20+ kraadi olnud jälle.

Ja nüüd on septembri viimane päev. Kohe päristäitsa sügis käes. Öösiti on kraadid ühekohalised. Miinusega veel mitte vähemalt. Aga nii ilus on. Reedel jalutasin üle Toomemäe ja puude ladvad tantsisid täiel hingel tuule käes ja lehed tegid maa poole piruette ja õhtu viimased kuldsed kiired särasid neile peale ja mis nii viga jumalasse uskuda. (Ma tegelikult pole kindel, kas ma usun või mitte, see polegi oluline. Lihtsalt nii ilus oli.)

Ühes õiges kolumnis peaks vist lugeja poole ka pöörduma? Ma edastan siis mõned soovid, sulle, armas lugeja. Et ilussügis püsiks südames ka siis kui õue on jõudnud kolesügis. Et oleks aega häid raamatuid lugeda. Et su kodu lõhnaks hästi, mingu tänu selle eest siis viirukile, õunakoogile, kodukaaslase kätekreemile või millele iganes, mille lõhn sulle meeldib. Et sa näeks selliseid unenägusid, mille peale hommikukohvi kõrvale itsitada. Et sa saaks apteegist hea diiliga talvevaru vitamiine.

Ongi kõik. Näeme järgmises episoodis.