“Sugusandid panid Genialistide Kluppi pommi”

Sattusin juhuse tahtel ühel kõledal septembrikuu õhtul aega veetma ühes Lõuna-Eesti kurikuulsaimas kultuuriklubis. Minu parima teadmise järgi pidi olema tegu kohaga, kus kõlbeline ja kombekas isik võib tagasihoidlikult aega veeta ning veidi hea ja paremaga keelt kasta.

Eksisin kahjuks rängalt. “Kultuurist” polnud selles asutuses tol õhtul haisugi, keset vaikset mõtiskelu tungisid ruumi tulnukad ja suurtes parukates isiksused, kes vägisi kohalviibijad teisele korrusele mingisugust lavastust vaatama tirisid. Tegu oli erakordselt häiriva vaatepildiga, millesarnast pole minu üdini konservatiivsed silmad veel kusagil näinud.

Ligikaudu terve tund olin sunnitud suu ammuli vaatama, kuidas mööda lava tuiavad ja aelevad mingisugused olevused, kel polnud publikumist sooja ega külma, sest neil oli liialt tegemist oma mingisuguste isiklike probleemide lahendamisega. Paistis, et peamine häda seisnes nende enda hämmingus ses osas, kes nad siis õigupoolest on ja kes nad üldse tohivad olla.

Hea lugeja, pean siinkohal mõningase häbiga tunnistama, et kui minu esialgne šokiseisund oli möödunud ning mu pulss naases tavapärasele režiimile, hakkasin ka mina oma tõekspidamistes veidi kõhklema. Kui ühiskond on mind seadnud mingisugusele positsioonile, mida mina ise ei ole endale heaks arvanud, siis mis hea pärast peaksin ma sellel postamendil edasi kükitama nagu mingisugune 90-datel aastatel Tallinna Keskturult soodushinnaga soetatud keraamiline vaas, millelt ei ole isegi eriti mugav tolmu pühkida?

Otsustasin selsamal hetkel jätta mõneks ajaks ootele meeleheitlik välisukse poole tunglemine, mis oli niikuinii suure, higise ja häält ära karjuva rahvamassi tõttu ootamatult keeruliseks muutunud ning lasin ruumis viibinud LGBT+ kogukonna jõesängil end tagasi lava ette uhada. Kogesin seejärel midagi enneolematut.

Kõik laval liigelnud tulnukad, molluskid, kärbsesööjad, diivad ja (vabandage nüüd mu otsekohest väljendust) Sõle tn elatist teenijad seisid ühtäkki härdalt käsikäes kõrvuti ning lõõritasid ühest suust mingit tundmatut estraadipala. Mul pidi suurest hingelisest liigutusest üks hiiglaslik pisar silma tulema!

Mitte ainult ei olnud need olendid laval kõik eraldiseisvad ja täisväärtuslikud isiksused, nad olid ka kõik läbi elanud põneva transformatsiooni nii-öelda tavalisest isikust, kes sulle Rüütli tänaval pimedas (kapuuts silmini tõmmatud, ketsipaelad lahti) vastu jalutada võiks, täiesti erakordseteks staarideks! Igaüks neist esindas oma nägemust vabaks ja minna laskmisest. Kogu esitus kulmineerus tormilise aplausiga, mis viimase kollektiivselt esitatud stseeni järelkaja kaasabil vist iga pealtvaataja ajus midagi plahvatama pani.

Minu jaoks on küll siiani müsteerium see, kuidas on võimalik ühel tavalisel inimesel täiesti juhuslikult sattuda nii peadpööritavasse seiklusesse, nagu seda oli Genialistide Klubi teisel korrusel toimunud pillerkaar, kuid olen otsustanud, et ei lase end olukorra ebatavalisusest enam häirida. Sest tõepoolest, miks mitte liikuda kaasa uute suundadega ja miks mitte avada enda inimeseks (või olendiks) olemise kogemust täiesti uute tahkude alt…

Kallis lugeja, loodan, et ka sinul avaneb võimalus saada õhtuhämaruses tulnuk-sugusantide poolt röövitud. Mina jään igal juhul pikisilmi ootama järgmist fantastilist kogemust ning loodan, et kõiki esinejaid saadab edu nende õilsates püüdlustes saada nähtud, kuuldud ja mõistetud.